Inimese iseloom on sünnihetkel paigas genotüübiga ehk siis looduse poolt igale inimesele kokku kombineeritud geenide kooslusega. Samas kujundavad inimest elu jooksul kasvatus ja ümbritsev kasvukeskkond. Viimaste puhul on tähtis roll ka ajahetkel ja mil moel mõju toimub.

Oleme arvatavasti kõik kuulnud Mowgli´test, kes väga noorelt loomade sekka sattununa enam ei olegi võimelised inimühiskonda sulanduma. Kuigi geneetiline eelsoodumus inimeseks sündinuna ju oli… Teistmoodi juhtumiteks on juhused, kui inimese kehas on kujunenud midagi halvasti. Sel juhul ei avaldu genoomis peituv potentsiaal täiel määral ja inimest peetakse alaarenenuks. Tänapäeval pannakse sellises olukorras ka eriilmelisi diagnoose ja nimetusi. Õnneks enamikel juhtudel kulgeb inimese areng oma loomulikus keskkonnas ja suudetakse oma potentsiaal vähemal või suuremal määral realiseerida.

Teadlased ei ole siiamaani jõudnud ühisele arusaamale, kui suur roll on geneetikal ja kui suur keskkonnal. Osad  annavad peategelase rolli geenidele, osad keskkonnale. Rusikareegel aga ütleb, et pool tuleb geenidest ja pool tuleb keskkonnast – geenide ja keskkonna vahel on alati vastastikune koosmõju.

Mida uuringud veel näitavad?

Uuringud on näidanud, et geenide osatähtsus kasvab aja jooksul: kui lapseeas võivad geenid määrata näiteks 20% sisemisest võimekusest, on ülikooli jõudes geenide osakaal inimese käekäigu mõjutamisel juba ligi 80%. Oma rolli mängib aga jällegi inimest ümbritsev keskkond. Näiteks demokraatlikumas ühiskonnas on võimalik enda pingutuste toel üldjuhul rohkem saavutada kui autoritarismi või diktatuuri tingimustes. Ühiskonna areng, soorollide ja mõtteraamide muutumine võimaldavad geenidel paremini avalduda.

Kuigi pärilikkusaine ja keskkond mõjutavad meid, tuleb ka ise vaeva näha ja päevast päeva tööd teha millegi saavutamise nimel. Seega ei saa iga üksiku inimese kohta öelda, kas see, mis pagasiga ta siia maailma saabus, määrab ära tema edasise elu. Väga suur roll on jätkuvalt isiku enda pingutustel ja kõigel elus kogetaval. Samuti sellel, milliseid iseloomujooni perekond või ühiskond ühes või teises olukorras kõige enam tunnustab ja toetab. Siinkohal saavad eelise isikud, kellele on omane kõrge intelligentsus, võime tajuda kogu taustsüsteemi, milles inimene tegutseb ehk võime kohaneda erinevate olukordadega.

Hea kohanemisvõime – pidevalt muutuva maailma üks märksõnadest

Igapäevaelus paremaks hakkamasaamiseks on vaja oskust kombineerida nii lühi- kui ka pikaajalist kohanemist. Esimene on vajalik ühekordsete elus ettetulevate olukordade lahendamiseks (näiteks kiire pingutus, et jõuda õigeaegselt midagi tehtud). Teine aga regulaarselt toimuvate ja suhteliselt püsivate sündmustega toimetulekuks (inimsuhted, regulaarne sportimine jne). Inimesed on selles osas erinevad ja põhjus peitub peamiselt füsioloogias ehk keha toimimise eripäras. Sihipärane enese arendamine võib selles osas aidata,, kuid mitte samal määral võrreldes mõne teise isikuga. Seega tuleb tõdeda, et võimete ebavõrdsus erinevate inimeste vahel ja iseloomude erinevus jääb tänu geneetilistele ja füsioloogilistele iseärasustele ajas püsima.

Allikad: novaator.err.ee – esimene ja teine artikkel, eok.ee – artikkel