Nii on iseloomust arvanud Herakleitos, vanakreeka filosoof. Mis aga on oma olemuselt iseloom? Mis asjaolud mõjutavad inimese iseloomu kujunemist? Loe kõigest lähemalt juba postituses.
Iseloomu olemust on sõnastatud erinevalt, üks on näiteks selline:
Inimese iseloom on tema püsivate ja oluliste psüühiliste omaduste individuaalne kombinatsioon. See kombinatsioon väljendab inimese suhtumist tegelikkusesse (suhtumine endasse, teistesse ja ümbritsevasse) ning avaldub tema käitumises ja tegudes.
Iseloomu areng hakkab toimuma juba enne sündi – lapse arengut mõjutavad sel ajal ema väärtused ja neist tulenevad valikud. Iseloomu arengu eelduseks on sünnipärane närvisüsteemi tüüp, mis ilmneb temperamendis ja määrab ära iseloomu kujunemise. Lisaks geneetikale kujundavad inimese iseloomu kultuurilised, sotsiaalsed ja perekondlikud tegurid.
Iseloomujoonte kaudu väljenduvad inimeste omavahelised sarnasused ja erinevused. Ei ole kahte täpselt ühesuguse iseloomuga inimest. Selline võrdlus viitab asjaolule, et inimeste individuaalsed iseloomuomadused on välja kujunenud inimkonnale omastest üldistest omadustest.
Mida võimaldab iseloom
Iseloom võimaldab ennustada inimese käitumist mingisuguses situatsioonis. Käitumismuster on oma olemuselt korduv ühesugune käitumine samades või sarnastes tingimustes.
Fenotüpoloogia teadmistega varustatud inimene oskab näha nii enda kui ka teise inimese käitumismustreid. Seega on tal võimalik ka iseennast või teisi paremini mõista ning olla teadlikum suhtleja kohe algusest peale. Rõhutan, et see on võimalus – kas inimene seda võimalust kasutab, on juba iseasi.
Tuleb ka endale aru anda, et elu jooksul on täiskasvanud inimesel kujunenud omad harjumused ja teadlikuma suhtluse nimel tuleks need harjumused ületada – muidu käib kõik vanaviisi edasi.
Millised on hinnatumad iseloomujooned
Erinevates uuringutes on välja tulnud, et enim hinnatud iseloomujoonteks on tavaliselt ausus, vastutustundlikkus, austus teiste ja enda vastu, viisakus, hoolivus, empaatiavõime, koostöötegemise ja enesevalitsemise oskus, samuti enesedistsipliin. Väljatoodud iseloomujooned peaksid võimaldama isikul oma eluga toime tulla ja olla heas kontaktis nii iseenda kui ka teistega.
Samuti annavad inimesed hinnanguid kategooriates hea või halb. Siinkohal täpsustan ära, et fenotüpoloogia on võtnud heade ja halbade iseloomuomaduste suhtes neutraalse hoiaku, sest kõik on suhteline: nn hea iseloomujonn võib osutuda mingis reaalses olukorras hoopis takistavaks teguriks ning nn halb iseloomujoon just asjakohaseks.
Pealegi on ajas ja ruumis arusaam heast iseloomujoonest muutunud: kui näiteks kuninganna Victoria-aegsel Inglismaal oli hea iseloomuga inimene kasin, karske, kokkuhoidlik, puhas, vaga ja sotsiaalselt kõlbeline, siis samal ajal Ameerika piirialadel oli hea iseloom seotud pigem vapruse, sõltumatuse, nutikuse, töökuse ja visadusega. Tänapäeval on pilt aga veelgi kirjum…
Seega – muutuvad ajad ja kultuurid, geograafilised punktid ning iseloomujooned saavadki teise hinnangu.
Martin Seligmani ja Chris Petersoni tõid oma 2004.a ilmunud raamatus „Iseloomu tugevus ja voorused: käsiraamat ja klassifikatsioon” (Character Strengths and Virtues: A Handbook and Classification) välja omadused, mis on hinnatud igas ühiskonnas ja igal ajastul. Mõned neist on traditsiooniliselt üllad, nagu vaprus, ühiskondlik aktiivsus, õiglus, tarkus ja ausameelsus. Teised on emotsionaalset laadi omadused, nagu armastus, huumorimeel, entusiasm ja ilu armastamine. Igapäevase suhtluse vallas on sotsiaalset intelligentsust väljendavad omadused, nagu võime kohaneda kiiresti sotsiaalsete olukordadega, heasüdamlikkus ja tänulikkus.
Seitse olulisimat on ka välja toodud, nendeks on:
- visadus
- enesekontroll
- entusiasm
- sotsiaalne intelligentsus
- tänulikkus
- optimism
- uudishimu
Seligmani ja Petersoni arvates tagab nende iseloomujoonte arendamine sisuka, viljaka, õnneliku ja tähendusrikka elu.
**
Kui sulle tundub, et eelpool toodud informatsioon võib olla huvipakkuv ka teistele, siis palun jaga seda Facebookis või teiste kanalite kaudu.
Selle postituse koostamisel on kasutatud lisana järgnevaid allikaid: Jüri Alliku artikkel, Eva-Theresa Martensi magistritöö, Maie Tuuliku artikkel, Tiina Jõgeda artikkel. Samuti soovitan lugeda Daniel Golemani raamatut “Sotsiaalne intelligentsus. Tarkus suhetes”.